Aristoteles: biograafia ja peamised filosoofilised kontseptsioonid

Aristotelese biograafia ülevaade

Aristoteles ja tema õpilased lütseumis

Aristoteles sündis 384. aastal eKr Stagira väikelinnas Kreekas. Tema isa Nicomachus oli Makedoonia kuninga Amyntase sõber ja arst. Tema ema Phaestis oli pärit jõukast perest.

367. aastal eKr suundus ta Ateenasse, kus temast sai Platoni ümber koondunud intellektuaalse ringi liige. Kahtlemata oli ta filosoofiat õppinud juba poisina Stagiras; ehk oli ta lugenud mõnda Platoni filosoofilist dialoogi ning võib-olla kolis ta Ateenasse just eesmärgiga õppida filosoofiat Platoni juures. Kuid nende oletuste kohta puuduvad kindlad tõendid. Samuti ei tea me täpselt, mida Aristoteles Ateenast eest leidis.

Platon oli kuulus ja vastuoluline kuju. Tema kuulsus oli ligi meelitanud intellektuaale välismaalt ning Platoni ring – „Platoni Akadeemia“ – hõlmas ajastu silmapaistvamaid filosoofe ja teadlasi. Ring kogunes kas Platoni majas või Akadeemia avalikus gümnaasiumis. Seal toimusid arutelud ja õppetöö, sest Akadeemia oli mingis mõttes ka kool (ning selle ja oraator Isokratese asutatud õppeasutuse vahel, mis oli suunatud Ateena noorte poliitilisele haridusele, valitses tugev konkurents). Aristotelest võib õigustatult nimetada Akadeemia õpilaseks, kuivõrd ta sai seal õpetust; lisaks võis Akadeemial olla mõningaid kaasaegse klubi omadusi – vanem- ja noormiikmed, ametnikud, regulaarsed koosolekud ja õhtusöögid. Kuid me ei tohi Akadeemiat ette kujutada ülikooli või kolledžina; eriti ei tohi me mõelda ametlikest õppekavadest, loengukursustest, eksamitest ja kraadidest.

Ta jäi Ateenasse järgmiseks kahekümneks aastaks, olles alati Akadeemiaga seotud; kindlasti veetis ta suure osa ajast filosoofe ja teadlasi kuulates ning hiljem ise kirjutades ja õpetades. On mõistlik eeldada, et akadeemikud debateerisid küsimuste üle, mida Platon oma dialoogides käsitles – eetika ja poliitikateooria, psühholoogia, metafüüsika, epistemoloogia ja loogika. Lisaks teame, et Platon julgustas matemaatika ja astronoomia õppimist. On põhjust arvata, et ka vähem abstraktsed teadused ei olnud välistatud.

Platon suri 347. aastal eKr ja Aristoteles lahkus Ateenast. Tema lahkumise täpsed põhjused on kinnitamata, kuigi on hüpoteese poliitiliste tegurite kohta. Aristotelesel olid sidemed Makedooniaga ning on teateid (küll kaheldava väärtusega), et ateenlased püstitasid talle au-inskritsiooni, tänades teda eriti vahendustegevuse eest Makedoonia kuningaga nende huvides. Kuid 347. aastal eKr oli põhjas asuv Olynthuse linn just Makedoonia armee kätte langenud ning Ateenas oli tõusuteel Makedoonia-vastane partei eesotsas oraator Demosthenesega. Aristoteles ei olnud – ei siis ega kunagi hiljem – Ateena kodanik ning tema olukord võis olla delikaatne.

Ta suundus koos kaasakadeemiku Xenokratesega Atarneusesse Väike-Aasia rannikul. Sealse valitseja ehk „türanni“ Hermiase ja Akadeemia vahel olid sidemed ning Atarneuses tundub olevat tegutsenud väike akadeemiline kogukond. Hermias tervitas Aristotelest ja andis talle ning tema sõpradele elamiseks Assose linna, kus nad „veetsid aega filosoofiaga tegeledes, kogunedes siseõues; ja Hermias varustas neid kõige vajalikuga.“ Aristoteles abiellus Hermiase sugulase Pythiasega; kui pärslased 341. aastal eKr Atarneuse vallutasid ja Hermiase surnuks piinasid, kirjutas Aristoteles tema mälestuseks liigutava poeemi. Atarneusesest siirdus Aristoteles Mytilene linna Lesbose saarel. Seal kohtus ta saarelt pärit Theophrastosega, kellest sai tema kuulsaim õpilane. Aristotelese teostes leiduvate kaudsete tõendite põhjal on mõistlik eeldada, et ta pühendas osa ajast Egeuse mere idarannikul merebioloogia uurimisele.

Pärast Mytilenet naasis ta lühikeseks ajaks koju Stagirausse. Seejärel, 343. aastal eKr, kutsus Philip II, kes oli saanud isa Amyntase järel Makedoonia kuningaks, Aristotelese Mieza õukonda – oma poja Aleksandri õpetajaks. Nii algas liit ajastu võimsaima mõistuse ja võimsaima mehe vahel. See paar ergutas romantilist kujutlusvõimet ja sündis arvukalt lugusid. Kuid mida Aristoteles Aleksander Suurele ütles ja Aleksander talle, jääb teadmatuks. Ajaloolased otsivad asjatult aristotellikku mõju Aleksandri verisele karjäärile ning filosoofid ei leia Aristotelese poliitilistest kirjutistest peaaegu midagi, mis reedaks huvi Makedoonia impeeriumi käekäigu vastu.

335. aastal eKr naasis Aristoteles Ateenasse. Platoni Akadeemia õitses uue juhi all; kuid Aristoteles eelistas asutada omaenda asutuse ning sel ajal kui platonistid jalutasid ja vestlesid Akadeemias, tegi Aristoteles sama Lütseumis (Lykeion). Tosinkond aastat hiljem Aleksander Suur suri ning varsti pärast seda, 322. aastal eKr, lahkus Aristoteles Ateenast. Väidetavalt ütles ta, et teeb seda selleks, „et ateenlased ei sooritaks teist kuritegu filosoofia vastu“ – et nad ei mõistaks teda surma, nagu nad olid mõistnud Sokratese. See on haarav lugu, kuid kahtlemata fabritseeritud. Siiski võib tõsi olla teine sama haarav lugu. Aristotelese kiri Antipaterile, mis võib olla autentne, sisaldas lauset: „Mis puutub ausse, mis mulle Delphis hääletati ja mis minult nüüd on võetud, siis ma ei ole ei väga mures ega ka täiesti ükskõikne“. Me teame, milline see au oli, sest Delphis on avastatud umbes 330. aastast eKr pärinev inskritsioon, kus Aristotelest (ja ka Kallisthenest) „kiidetakse ja pärjatakse“. Inskritsioon leiti kildudena ühe kaevu põhjast. Aleksandri surma järel oli Makedoonia-vastane meelsus suur ja seda väljendati elavalt. Aristotelesel olid tihedad ja avalikud sidemed Makedooniaga. Delphis võeti talt au ja visati au-inskritsioonid kaevu. Ateena atmosfäär sundis Aristotelest taas lahkuma.

Ta tõmbus tagasi Chalkisesse Euboia saarel, kus tema ema perel olid valdused. Seal ta aasta jooksul suri.

Lütseum elas ta üle, nagu Akadeemia oli üle elanud Platoni. Kooli juhiks sai Theophrastos.

Aristotelese filosoofia kontseptsioon

Hülomorfism

Kõik on kombinatsioon mateeriast (ainest) ja vormist (olemusest/struktuurist).

Neli põhjust (*Selgitab, miks miski eksisteerib)

Materiaalne (millest see tehtud on)
Formaalne (selle kuju/definitsioon)
Toimiv (kes selle tegi)
Finaalne ehk eesmärkpõhjus (selle eesmärk/telos)

Teleoloogia

Uskumus, et kõigel on loomuomane eesmärk või lõppsiht (telos).

Süllogism

Deduktiivse loogika tööriist (nt Kõik inimesed on surelikud, Sokrates on inimene, seega Sokrates on surelik), mis moodustab formaalse arutluskäigu aluse.

Eudaimonia

Elu ülim eesmärk, mida sageli tõlgitakse kui õitsemist, hästi elamist või tõelist õnne, mis saavutatakse voorusliku tegevuse kaudu.

Aristotelese kontseptsioonid ja arutelud

Filosoofiatund Aristotelese Lütseumis, Aristoteles ja õpilased

Aristotelese kool, mida me allpool uurime, ei kattu muidugi mitmete kaasaegsete kontseptsioonidega ega kirelda reaalset maailma jäigalt; siiski ei ole see arutelu filosoofilise disaini omastamisest, vaid kooli ülevaade ajaloolisest perspektiivist nii, nagu see on.

Aristotelese mõttesüsteem

Väga sageli kuuleme eri allikatest kaja, et Aristoteles oli süsteemiehitaja; ometi jääb tema ehitatud süsteemi tähendus ja selliste spekulatiivsete helide põhiteema peamiselt ebamäärase konteksti uduseks. Nagu iga elusolend läbib oma elutsükli jooksul paratamatuid muutusprotsesse – mutatsioon on üks neist –, teeb iga mõtleja läbi sarnaseid evolutsioonilisi muudatusi oma universaalses tajus. Mõttepõhimõtete selline kindlaksmääramine ei ole lihtne ülesanne, sest Aristoteles oma varasemates teostes ja hilisema küpse mõtlejana demonstreerib dramaatiliselt erinevaid mõttesüsteeme. Kui Aristoteles vaatas oma materjali sageli üle – kui ta tegelikult kirjutas ja mõtles asju ümber kuni oma viimaste päevadeni –, siis oli tema mõte kindlasti liiga voolav ja paindlik, et moodustada süsteemi. Vähemalt nii on paljud kaasaegsed teadlased ette kujutanud; ja seetõttu on nad portreteerinud mittesüstemaatilist Aristotelest.

Aristotelese loogika

Lähtudes seisukohast, et kõik on loodud kavatsuslikult ja teenib mingit lõppeesmärki, on kontseptsiooni ehitise arhitektuuril oma loogika, millel on omakorda oma arhitektuurne disain; allpool demonstreerime Aristotelese loogika arhitektuuri.

Kaks argumentide tüüpi: deduktsioon ja induktsioon

Aristoteles eristab kahte liiki argumente, mis toetavad oma järeldusi põhimõtteliselt erineval viisil. Esimene neist on deduktsioon:

Deduktsioon on arutlus, milles teatud asjade eeldamisel tuleneb neist midagi muud, mis on eeldatust erinev, ja see tuleneb paratamatult seetõttu, et eeldused on sellised.

Võime käsitleda deduktsiooni kui argumenti, kus järeldus tuleneb paratamatult eeldustest (premissidest). Kaasaegses tähenduses on deduktsioonid kehtivad (valid) argumendid. Loogikateooria peamine teema, nii kaasaegses kui ka antiikses mõttes, on just see loogilise järgnevuse seos.

Kreekakeelne sõna, mida Aristoteles kasutab, on syllogismos, mis tavakasutuses võib tähendada „arvutamist“ või „arvestamist“.

Platon kasutab seda ja sellega seotud tegusõna järelduse tegemise kohta. Ingliskeelne sõna 'syllogism' (ja eestikeelne süllogism) on selle ajalooline järeltulija ning esindab tegelikult arenguliini Aristotelese positsioonist.

Just see ajalugu muudab süllogismi ebatäpseks tõlkeks Aristotelese syllogismos’e puhul.

Kaasaegne loogiline lähenemine kasutab süllogismi ühe spetsiifilise kehtiva argumendi vormi kohta, mida Aristoteles käsitleb, kuid Aristotelese syllogismos’e definitsioon hõlmab palju laiemat klassi: peaaegu iga kehtivat argumenti või vähemalt argumenti, mille järeldus erineb mis tahes premissist.

Teine argumentide liik, mida Aristoteles tunnustab, on induktsioon (epagōgē). Induktsioon arutleb „üksikult üldisele“; see tähendab, et ta tuletab üldise väite mitmete selle näidete põhjal, nagu järgnevas:

Sokratesel on kaks jalga; Platonil on kaks jalga; Aristotelesel on kaks jalga; seega on kõigil inimestel kaks jalga.

Selle argumendi järeldus toob sisse termini „inimesed“, mida premissides ei leidu. Kuidas on see õigustatud?

Kaasaegsed käsitlused induktsioonist ütleksid, et üksikjuhtumid vajavad täielikumat kirjeldust:

Sokrates on inimene, Platon on inimene ja Aristoteles on inimene ning neil kõigil on kaks jalga.

Aristoteles aga võis arvata, et selle asemel eeldatakse täiendavat premissi:

Sokratesel on kaks jalga; Platonil on kaks jalga; Aristotelesel on kaks jalga; Sokrates, Platon ja Aristoteles on inimesed.

Kuidas iganes me seda tõlgendame, on induktiivsetel argumentidel üks omadus, mis eristab neid järsult deduktsioonidest: neid saab muuta kehtetuks, lisades sobiva premissi. Oletame, et lisame oma näitele järgneva:

Monosceles on inimene ja tal ei ole kahte jalga.

Ühestainsast ühejalgsest inimesest nagu Monosceles – ühestainsast vastunäitest – piisab, et blokeerida induktiivne järeldus mis tahes arvust juhtudest üldistuseni „Kõigil inimestel on kaks jalga“.

Tegelikult ei anna Aristoteles meile midagi täieliku induktsiooniteooria sarnast ja iga katse seda tema hajali märkustest rekonstrueerida viib vaid spekulatsioonideni.

Süllogistika keel

Süllogistlikku lähenemist võib käsitleda kui võrrandit mitme tundmatu argumendiga ning võrrandi lahendamiseks kasutatakse deduktiivset meetodit.

Näitena võime tuua väite „Kõik ateenlased on inimesed“; sellises võrrandis peaksime argumendid üldistama, kus üks argumentide rühm on „inimene“ ja teine „ateenlane“.

Ateenlasel on teatud induktiivsed omadused, nagu Ateena kodakondsus, kusjuures „inimene“ on subjekt. Siin on eeldatav ateenlane see tuum, mis oma kontekstis viib meid mõistliku oletuseni, et miski – nagu ka mitte keegi ateenlaste hulka loetud numbritest – ei saa oma olemuselt vältida inimeseks olemist.

Ümberlükkamised vastunäite abil

Mõnikord sisaldavad argumendi premissid mitmeid ebakindlusi, millest me tahtmatult mööda vaatame. Sellised määratlemata lisandid keerulistes argumentides viivad selleni, et vastunäide purustab kogu deduktiivse arhitektuuri. See ümberlükkamine tõmbab varjatud elemendi kompleksist välja ja suunab loogika kiire sub-argumendile – sellisele, mis oli algse deduktiivse lähenemise poolt loodud loogikast täielikult välja jäänud.

Näitena jätkame lausega „Kõik ateenlased on inimesed.“ Kultuuriliste erisuste põhjal ei peeta kõiki inimesi „inimesteks“ samal viisil. Näiteks meie kaasaegses tajus on inimolend üksikisik, mitte kaubandusobjekt või kaup; loomi seevastu võib sellisena kohelda. Ometi kuuluvad ka inimesed olendite kategooriasse, omades loomalaadseid jooni.

Samal ajal peeti orje Ateenas Ateena omandiks, nagu ka kõike muud, mis kuulus Ateena riigile. Kas me võiksime siis teatud olukordades formaalselt nimetada ka hobust – kes teenib Ateena sõdurit transpordi ja varustusena – samuti „ateenlaseks“? Mõnes kontekstis on vastus jah.

Demonstratiivne teadus

Aristoteles jõuab kaasaegse teadusliku lähenemise üldise ideeni (kuid alateadlikult), kui tõe eksperimentaalpõhise kinnitamiseni. Muidugi on see viimane väide liiga apologeetiline; Aristotelese kontseptsiooni lihtsustamiseks võime seda siin kasutada.

Aristotelese „Teine analüütika“ (Posterior Analytics), eriti selle esimene raamat, tegeleb teadmisega täpses tähenduses, mille kohta ta kasutab sõna episteme (üks mitmest kreekakeelsest sõnast teadmise kohta). Episteme selles tehnilises tähenduses on teadmiste kogum mingi teema kohta, mis on organiseeritud tõestuste või demonstratsioonide süsteemiks: hea kaasaegne vaste on „teadus“, eeldusel, et me jätame kõrvale selle seose eksperimentaalsele meetodile toetumisega. Aristotelese mudeliks teaduse jaoks olid matemaatilised distsipliinid aritmeetika ja geomeetria, mida tema ajal esitati juba süstemaatiliste deduktsioonide seeriana põhilistest esmaprintsiipidest.

„Teise analüütika“ keskne mõiste on demonstratsioon (apodeixis), mida Aristoteles defineerib kui „deduktsiooni, mis paneb meid teadma“. Demonstratsioonid on seega deduktsiooni liik. Üldiselt eeldab Aristoteles, et deduktsioonidel on episteemiline jõud: kui ma tean, et deduktsiooni premissid on tõesed, siis see teadmine koos minu arusaamisega deduktsioonist võib viia selleni, et ma tean ka selle järeldust. Aristoteles seostab seda episteemilise edasikandumise jõudu üldiselt deduktsiooniga (ta arvab, et see kehtib ka uskumuste puhul). Tundub siis, et käsitlus teadmisest, mis tuleneb demonstratsioonist, oleks lihtsalt käsitlus sellest, mida tähendab teada demonstratsiooni premisse; teadmine järeldusest järgneks automaatselt. Kuid Aristoteles mõtleb teaduslikust teadmisest kui teadmisest spetsiifilises tähenduses: midagi teaduslikult teada tähendab teada põhjust, miks see peab olema nii, nagu see on, ja ei saa olla teisiti. Sellest tuleneb ilmselgelt, et midagi ei saa teaduslikult teada peale selle, mis ei saa olla teisiti, ja et teaduslik teadmine peab koosnema põhjuste teadmisest; vähem ilmselgelt tuleneb sellest ka, et teaduslik teadmine sellest, millel pole põhjust, on võimatu.