Lemuur ja karihiir
„Inimestel on tuli,“ ütles leemur. „Meil on ka tuld vaja!“
„Ma lähen varastan veidi tuld,“ ütles karihiir, „kuni sa siin oled ja ootad, et ma tagasi tuleksin.“
Karihiir läks inimeste külla ja leidis kaminas vaevumärgatavalt hõõguva söe. Ta krimpsutas ja puhus õrnalt.
Siis ta puhus tugevamini. Lõpuks oli tuli tugev.
Karihiir tuli tulega tagasi ja nägi, et leemur ootas ustavalt, silmad pärani.
„Su silmad on nii suureks kasvanud!“ ütles karihiir.
„Su kärss on nii pikaks kasvanud!“ ütles leemur.
Sellepärast on karihiire nina nüüd pikk ja leemuri silmad suured.
Esimene Tuli
Alguses oli väga suur puu.
Kõik inimesed ja kõik loomad tulid puu seest välja nagu emakast.
Ümberringi oli kõik pime, igal pool.
Pime nagu keskööl.
Siis süütas mees tule. Leegid lõid pimeduses lõkkele.
Hirmunult loomad hajusid. Nad põgenesid pimedusse.
Loomad kardavad siiani inimese tuld ja inimesed süütavad tänapäevalgi öösiti lõkkeid, et loomi eemale peletada.
See annab inimestele võimu loomade üle: inimesed teavad, kuidas tuld teha.
Muidu loomad ei kardaks.
Loomad ja tuli
Alguses elasid loomad metsades.
Siis kutsus Jumal loomad. “Tulge!” ütles ta, ja loomad tulid.
Seejärel ehitas Jumal suure tule.
Loomad ehmatasid ja põgenesid tagasi metsa.
“Mina ei karda!” möirgas lehm.
“Mina ei karda!” karjus lammas.
“Mina ei karda!” määgis kits.
Jumal kiitis neid loomi ja õnnistas neid. “Nüüdsest peale,” ütles ta, “elate te koos inimestega. Inimesed toidavad teid ja teie toidate inimesi ning te kõik püsite soojas tule ääres, kaitstuna metsa loomade eest.”
Šaakal saadab koera tuld tooma
'“Mul on kõht tühi,” ütles šaakal oma vennale Koerale. “Mine külasse ja too tuld. Me põletame rohtu ja püüatchme söógiks jaanileivapuid.”
Koer läks külasse ja astus majja. Naine söötis oma beebit pudruga. Ta kraapis potist veidi putru ja andis selle Koerale.
Puder maitses hästi!
Koer jäi külasse.
Šaakal ootas, kuid Koer ei tulnud tagasi. Šaakal ulgus: “Ma saatsin Koera tule järele. Ta ei tulnud kunagi tagasi! Mitte kunagi! Mitte eeeeeee-ial!”
Näljast šaakalit on siiani kuulda ulgumas.
Koer jäi külasse, kus toit oli hea.
Kaugete aegade koerad
Kauges minevikus olid koerad nagu inimesed: nad elasid külas, pidasid kariloomi, võtsid naisi ja neil olid pered.
Koerad ja inimesed olid sageli sõjas.
Ühel korral ründasid inimesed koerte küla ja varastasid kõik nende kariloomad.
Koerad korraldasid vasturünnaku, et oma kariloomad tagasi saada, kuid inimesed ronisid puude otsa ja viskasid koerte silmadesse liiva.
Koerad ründasid uuesti; taas viskasid inimesed neile liiva silma.
Liivast pimestatud koerad ei suutnud enam kunagi tagasi oma külla teed leida.
Sellest ajast alates on koerad olnud inimeste orjad.