Inimesed ja merikilpkonn
Ookeanilained ujutasid maad korduvalt üle.
Inimesed olid meeleheitel.
'Istutage palmipuid,' soovitas merikilpkonn. 'Juured hoiavad kinni liiva ja peatavad lained. Teie külad on turvalised!'
Inimesed istutasid puid ja merikilpkonn oli õigus: nende külad olid ookeanilainete eest kaitstud.
Aga kas inimesed on tänulikud? Ei, nad ei ole. Nad kaevavad liivast välja kilpkonna munad ja söövad neid. Nad püüavad merest kilpkonni ja söövad neid.
Vaadake vaid: püütud kilpkonnad löövad oma lestadega vastu rinda, justkui öeldes: 'Te olete meile tänu võlgu! Mitte seda! Mitte seda!'
Vanaema Krokodill
Kauges minevikus abiellus mees krokodilliga; nende lapsed on meie esivanemad. Inimesed kutsusid teda 'Vanaema Krokodilliks' ning nad elasid õnnelikult koos maal ja vees.
Kuid ühel päeval tappis mees krokodillibeebi ja sõi selle ära.
Vanaema Krokodill nuttis ja kurtis inimestele: 'Teie lapselaps sõi minu lapselapse. Meie, krokodillid, läheme nüüd jõgedesse elama ja ründame inimesi alati, kui nad vette satuvad.'
Siis ütlesid inimesed: 'Me valmistame odad ja tapame teid, kui me teid kunagi maal leiame.'
Sellest ajast peale on krokodillid ja inimesed olnud vaenlased.
Jõehobu ja Krokodill
Krokodill ja Jõehobu olid varem vaenlased, kuid siis tegi Krokodill ettepaneku sõpruseks.
„Sina valitsed voolavaid veekogusid ja mina valitsen soid ja lompe,“ ütles Krokodill. „Lisaks luban ma sul vabalt karjatada ja süüa rohtu minu soodes ja lompides.“
„Ja mida ma pean vastutasuks tegema?“ küsis Jõehobu.
„Ma palun ainult, et sa kukutaksid ümber inimeste kanuud, et ma saaksin süüa inimesi, kes vette kukuvad.“
„Oh, see plaan meeldib mulle!“ hüüatas Jõehobu.
Seetõttu uputab Jõehobu nüüd kanuusid, muutes reisijad toiduks oma sõbrale, Krokodillile.
Kolm Olendit
Alguses oli kolm olendit: Kõu, Elevant ja Inimene.
'Hoidu Inimese eest,' ütles Kõu Elevandile. 'Ta on ohtlik.
Ma lähen taevasse, et Inimese eest põgeneda. Tule minuga!”
'Inimene on väga väike,” ütles Elevant naerdes. 'Ma ei karda teda.”
Kui Kõu läks taevasse, rõõmustas Inimene. 'Kõu, keda ma kartsin, on lõpuks läinud!”
Siis valmistas Inimene vibu ja noole, kastis noole mürki ja lasi Elevanti noolega.
Elevant ägises. 'Vii mind üles, Kõu!”
'Ei,” ütles Kõu. 'Ma püüdsin sind hoiatada, aga sa ei kuulanud.”
Nii Elevant suri ja Inimene valitses maad.
Jäär ja tema ema
Kord elas kuri jäär. Kui ta vihaseks sai, põletas ta maha maju ja langetas puid.
'Rahune, mu poeg!' hüüdis ta ema.
Kuid jäär ignoreeris teda.
Inimesed kaebasid kuningale ja ta saatis jäära ja lamba põõsastikku, kuid see oli veelgi hullem: seal põletas vihane jäär maha terveid põlde ja metsi.
Inimesed kaebasid kuningale uuesti, nii et ta saatis nii jäära kui ka lamba taevasse: jäärist sai välk ja lambast kõu.
Kõu käsib ikka veel oma pojal Välkul käituda; ta ikka veel ei kuula.