Öised taevad ja tiivulised pahameeled: traditsioonilised loomamuinasjutud

Kuningas saatis Tuvi tooma Kuud ja Nahkhiire Päikest.

Tuvi lendas kiiresti ja Kuu saabus esimesena.

„Ma annan sulle auavaldused, mis ma olin Päikesele kavandanud,“ ütles Kuningas.

„Sa valitsed ööd ja inimesed trummeldavad ning jutustavad lugusid sinu valguses.“

Kuna Nahkhiir viivitas, saabus Päike hiljem.

„Ma andsin sinu auavaldused Kuule,“ selgitas Kuningas, „aga sa valitsed päeva ja paistad inimestele, kui nad ringi jalutavad.“ Päike oli raevus. „Me oleme nüüd vaenlased!“ ütles ta Nahkhiirele.

Nii vaatab Nahkhiir päeval alla ja lendab ainult öösel.

'See supp maitseb nii hästi,' ütles rohirott oma sõbrale, nahkhiirele.

'Mis on sinu saladus?'

'Ma keedan ennast vees,' ütles nahkhiir. 'Ma näitan sulle, kuidas seda teha.'

Nahkhiir läks potti veega ja tuli sealt mõne minuti pärast välja. Vesi ei keenud, aga rohirott arvas, et see keeb.

Rohirott läks koju ja käskis oma naisel end keeta. 'See on

Nahkhiire saladus maitsva supi jaoks,' selgitas ta. 'Keeda mind vaid mõni minut.'

Rohirott suri!

Tema lesk teatas sellest kuningale, kes käskis nahkhiire vahistada.

Sellest ajast peale läks nahkhiir peitu, tulles välja ainult öösel.

Kuninganna korraldas loomadele pidusöögi, määrates Lehma perenaiseks.

Saabus esimene käik ja Lehm jagas toitu. “Sulle, Kits,” ütles ta ja samamoodi Lammas, Koer, Kass, Siga, Kukk ja nii edasi.

“Aga mina?” piiksatas Kärbes.

Lehm oli Kärbse unustanud. “Oota oma korda!” ütles ta vihaselt.

Lehm serveeris teise käigu; jälle ei midagi Kärbsele.

“Ma olen näljane!” piiksatas Kärbes.

Kuid Lehm ei kuulanud ja Kärbes ei saanudki süüa.

Pärast pidusööki kaebas Kärbes Kuningannale.

“Nüüdsest peale,” kuulutas Kuninganna, “Kärbes näksib Lehma silmi; see on tema pidusöök.”

Alguses ütles Jumal lindudele: 'Tõuske üles ja minge!'

'Kui see on Jumala tahe,' säutsusid linnud, 'siis me tõuseme ja läheme.'

Teised tiivulised olendid ütlesid sama.

Aga pärlkana ei öelnud sama. Pärlkana oli uhke, nii et ta ütles: 'Olgu Jumal nõus või mitte, ma tõusen ja lähen.'

Ta tõusis minema, aga kukkus maha; ta tõusis uuesti ja jälle kukkus ta maha.

Siis ütles Jumal: 'Pärlkana, ma võtan sinult oma õnnistuse: lendamise asemel sa kõnnid.'

Sellepärast pärlkana täna lehvitab oma tiibu, aga ta ei saa lennata.

Ühel päeval läksid Sääsk ja Kõrvad koos jõkke suplema.

Pärast seda hõõrusid Kõrvad oma nahale vaha. “See hoiab meie naha pehme,” ütlesid Kõrvad. “Sinu nahk näeb väga kare välja, Sääsk. Me anname sulle vaha, kui me valmis oleme.”

Sääsk ootas ja ootas, aga kui Kõrvad valmis said, panid nad oma vaha ära ja läksid koju.

Sääsk järgnes neile. “Andke mulle vaha!” ütles ta.

Kõrvad käskisid Kätel Sääsk eemale ajada. “Löö teda, Käed!” ütlesid nad.

Sellepärast Sääsk sumiseb su kõrvas. “Ma tahan vaha!” ta ütleb, ja ta hammustab, sest ta on vihane.