Öökullid ja nende teenijad
Kauges minevikus otsustas öökull palgata teenija, kes aitaks tema poegade eest hoolt kanda. „Mbwa, koer, on hea teenija,“ otsustas ta ja võttis koera enda teenistusse.
Koer oli hea teenija ja kui koera kutsikad suureks kasvasid, said ka neist öökullide teenijad.
Siis ühel päeval käskis öökull koeral: „Mine inimeste külla ja too tagasi tuli.“
Koer läks külla. Inimesed toitsid ja silitasid koera; ta otsustas sinna jääda.
Öökull kutsub ikka veel: Mbwa! Mbwa! Mbwa! aga koer pole kunagi tagasi tulnud.
Koer ja lehm
Koer heitis lehma karjamaale pikali.
Kui lehm tuli rohtu sööma, takistas koer teda.
„Ma ei saa aru,“ ütles lehm koerale. „Sina ei söö rohtu; see on minu toit, mitte sinu. Miks sa mind oma rohust eemal hoiad?“
Koer ainult haukus tema peale, „Auh! Auh!“ mis tähendab: „Mine ära! Mine ära!“
Lehm ütles: „Koer, sa oled väga südametu.“
Sellest ajast saadik ajab koer lehma taga. Kui ta teda taga ajab, püüab lehm teda oma sarvedega torgata, aga kui koer haugub, annab lehm alla ja läheb ära.
Orav ja rästik
Orav ja rästik olid nii head sõbrad, et ühel päeval ütles rästik oravale: “Me peaksime koos ühes pesas elama!”
Orav kõhkles. “Ma pole kindel, kas see on hea mõte,” ütles ta.
“Kui me hakkame sama pesa jagama, võid sa mulle kahju teha. Sa oled ju rästik.”
“Ma ei teeks sulle kunagi kahju!” protesteeris rästik.
Nii elasidki orav ja rästik koos.
Hiljem tõi orav ilmale pojad.
Ühel päeval, kui ta toitu otsima läks, sõi rästik kõik orava pojad ära.
Nüüd, kui sa kuuled oravat nutmas, küsib ta: “Kas rästik on tõesti mu sõber? Tõesti mu sõber? Tõesti?”
Konn ja tema kaks naist
Konnal oli kaks naist ja mõlemad olid head kokad.
Ühel päeval keetsid konna kaks naist putru ja nende puder sai valmis samal ajal. Esimene naine hüüdis: 'Puder on valmis, tule!' Teine naine hüüdis: 'Puder on valmis, tule!'
Konn oli meeleheitel. 'Mõlemad naised tahavad mind: kui ma lähen esimese juurde, saab teine vihaseks; kui ma lähen teise juurde, saab esimene vihaseks.'
Nii hakkas konn laulma:
Ma olen hädas! Ma olen hädas!
Kuo-kuo! kuo-kuo!
Sellest konn laulabki: hädadest, mis tal on kahe naisega.
Ma olen hädas! Kuo-kuo!
Loomad ja vihm
Maa oli kuiv ja loomad vajasid vihma.
Elevant trompetistas, aga vihma ei tulnud.
Kaelkirjak trampis oma kabjatega; vihma ei tulnud.
Suured loomad, väikesed loomad, nad kõik proovisid ja ebaõnnestusid.
Siis konn hakkas laulma. Kui ta krooksus, kogunesid pilved ja vihm hakkas sadama.
'Kaevake augud!' hüüdis konn teistele loomadele. 'Säilitage vesi tiikides, järvedes ja jõgedes.'
Samal ajal kui konn laulis, kaevasid teised loomad vee jaoks auke.
'Meie, konnad, elame vees,' kuulutas ta, 'ja kui me laulame, siis tuleb vihm.'
Nii et kui te kuulete konnade krooksumist, tähendab see, et vihma on tulemas.