Konn ja Hirv
'Sa oled kiire,' ütles Konn, 'aga mina olen kiirem.'
Hirv naeris. 'Kui sa nii arvad, siis võistleme!'
Enne võistluse algust käskis Konn oma vendadel end võistlusraja äärde positsioneerida. 'Hüppa lihtsalt Hirve ette, kui ta läheneb,' ütles Konn neile. 'Hirv arvab, et me kõik näeme ühesugused välja; nii me teda petamegi.'
Hirv oli üllatunud, et iga kurvi ja käänaku peal hüppas Konn temast ette. 'Siin ma olen!' krooksus ta, alati ees, olenemata sellest, kui kiiresti Hirv jooksis.
Hirv jooksis üha kiiremini ja kiiremini ning siis ta kukkus surnult maha.
Nii Konn võitiski võistluse.
Kameeleon ja elevant
„Sa võid olla suur,“ ütles kameeleon elevandile, „aga mina olen kiire. Teeme võidu!
Sel ööl läks kameeleon kõigi oma vendade juurde ja paigutas nad piki võidusõidurada.
Järgmisel päeval võidusõit algas. Elevant tormas edasi nii kiiresti kui suutis. Kujutage ette tema üllatust, kui ta nägi kameeleoni enda ees!
Elevant jooksis kiiremini.
Siis nägi ta kameeleoni jälle enda ees. „Kas sa pole väsinud?“ ähkis elevant.
Kameeleon naeris. „Üldse mitte!“
Elevant jooksis ja jooksis, kuni ta enam ei suutnud joosta.
„Sa võitsid, kameeleon!“ ütles ta. „Sa tõesti suudad minust kiiremini joosta.“
Elevant ei mõistnud kunagi, et kameeleon teda petnud oli.
Jänes ja Kameeleon
Jänes ja Kameeleon otsustasid võidu joosta.
Jänesele teadmata haaras Kameeleon Jänese sabast kinni.
Jänes jooksis ja jooksis. Olles veendunud, et ta oli Kameeleoni kaugele maha jätnud, peatus Jänes puhkama.
Kujutlege tema üllatust, kui Kameeleon äkki ilmus, temast möödus ja jooksis võidusõidurajal kaugemale. 'Kuidas ta minuga sammu pidas?' imestas Jänes. 'Kuidas saab Kameeleon olla minust parem jooksja?'
Jänes nõudis uut võidusõitu ja Kameeleon sõitis taas Jänese sabal.
Kui nad kolmandat korda võidu jooksid, pidi Jänes tunnistama:
Kameeleon oli parem jooksja.
Ta ei saanud kunagi aru, et Kameeleon oli teda petnud.
Elevant ja konn
Elevant ja konn kurameerisid sama naisega.
'Elevant on minu hobune,' ütles konn talle ühel päeval.
Kui elevant sellest teada sai, oli ta raevunud.
'Me läheme koos teda vaatama,' ütles elevant konnale, 'ja sa võtad oma sõnad tagasi!'
Nad hakkasid kõndima, kuid mõne aja pärast konn kukkus kokku. 'Ma olen haige,' õhkas ta. 'Mul pole jõudu kõndimiseks.'
'Ma kannan sind,' ütles elevant, kasutades oma lonti, et konn oma seljale tõsta.
Kui nad naise majani jõudsid, hammustas konn elevandi kõrva ja elevant ehmus. Kui nad majast mööda jooksid, nägi naine neid. 'Elevant on tõesti konna hobune!' ütles ta naerdes.
Inimesed ja kilpkonn
Kord püüdis mees kinni kilpkonna.
„Kuidas me ta tapame?“ küsis ta rahvalt.
„Hakkige ta kirvestega!“ hüüdis rahvas.
Kilpkonn naeris. „Kirved ei saa mind hakkida.“
„Purustame ta kividega!“
„Kivid ei saa mind purustada.“
„Siis põletame ta tules!“
„Tuli ei saa mind põletada.“
„Me lõikame teda noadega!“
„Noad ei saa mind lõigata.“
„Me peame ta vette viskama!“
„Oh ei!“ karjus kilpkonn. „Palun ärge visake mind vette!“
Nii viisid nad kilpkonna jõe äärde ja viskasid ta sisse.
Kilpkonn sukeldus alla ja kerkis üles. Vesi on minu kodu! laulis ta.
Vesi on minu kodu!