Kilpkonna kavalad seiklused: Viis lugu mõistuse ja kavalusega

Kilpkonn ütles elevandile: 'Ma võin su metsast välja tõmmata.'

Seejärel läks ta jõehobu juurde. 'Ma võin su veest välja tõmmata.'

Kilpkonn tuli tagasi köiega, mille ta sidus mõlema külge. 'Tõmmake, kui ma ütlen, et tõmmake!'

Nii tõmbasid elevant ja jõehobu teineteise vastu, samal ajal kui kilpkonn naeris.

Kui elevant ja jõehobu kurnatusest kokku kukkusid, roomasid nad mööda köit, et küsida kilpkonnalt, kuidas ta sellist jõudu omab.

'See oled sina!' hüüdis elevant.

'See oled sina!' hüüdis jõehobu.

Olles petmisest raevunud, vandusid nad kilpkonna tappa.

Nüüd peidab kilpkonn jõehobu ja elevandi eest, kui ta neid näeb.

'Ma suudan kiiresti joosta!' ütles antiloop kilpkonnale.

'Mina jooksen veelgi kiiremini,' vastas kilpkonn. 'Ma tõestan seda: korraldame võiduajamise!'

Seejärel peitis kilpkonn oma kaaslased rohusse mööda võidusõidurada.

Võidusõit algas ja antiloop jooksis kiiresti. 'Kilpkonn!' hüüdis ta.

'Kus sa oled?'

Kilpkonn hüüdis eestpoolt: 'Ma olen sinust ees!'

Antiloop ei suutnud oma kõrvu uskuda.

Ta jooksis veelgi kiiremini. 'Kus sa oled?' hüüdis antiloop uuesti.

Kilpkonn pistis pea rohust välja, 'Ma olen ikka veel sinust ees!'

Antiloop ei suutnud oma silmi uskuda.

'Ma kuulsin seda ja nägin seda,' tunnistas antiloop. 'Kilpkonn suudab tõesti kiiremini joosta kui mina.'

Ühel päeval läks kaelkirjak jalutama ja ristus kilpkonnaga.

'Eest ära!' ütles kaelkirjak. 'Muidu ma tallan su surnuks.'

Kaelkirjak trampis oma kapjadega, et näidata, et ta on tõsine.

Kilpkonn ei öelnud midagi.

'Või ma võin su lihtsalt alla neelata!' karjus kaelkirjak.

'Ole ettevaatlik!' vastas kilpkonn. 'Teised on proovinud mind alla neelata.

Tee aga; sa näed, mis juhtub.'

Kaelkirjak naeris, kummardus alla ja neelas kilpkonna alla... ja siis kaelkirjak lämbus kohapeal surnuks.

Kilpkonn sõi aeglaselt, kuid kindlalt end kaelkirjaku korjusest välja ja siis ta pidutses terve aasta kaelkirjaku lihaga.

'Maitsev!' ütles ta.

'Lähme õunu sööma!' ütles Kilpkonn Pärlkanale ja nad läksid õunapuu juurde.

'Kuidas me õunu saame?' küsis Pärlkana.

'Nii,' ütles Kilpkonn. Ta heitis pikali ja hüüdis: 'Anna mulle õun!'

Puu paiskas õuna Kilpkonna seljale. Õun läks katki ja Pärlkana sõi õuna. 'Maitsev!' ütles ta.

'Nüüd sina!' käskis Kilpkonn.

Aga Pärlkana kartis. 'Minu selg ei ole piisavalt tugev.'

Nad vaidlesid ja lõpuks hüüdis Kilpkonn: 'Anna Pärlkanale õun!'

Puu paiskas õuna Pärlkana pähe, tappes ta.

Kilpkonn sõi õuna ja siis sõi ta ka Pärlkana.

'Maitsev!' ütles ta.

Kilpkonn kasutas Guinea-kana jalas luud, et luua flööt. Seejärel istus ta oma maja ees ja mängis: tilo-ntiloo-tiloo! tilo-ntiloo-tiloo!

Kull lendas alla ja hakkas tantsima. “Milline imeline flööt!” ütles ta Kilpkonnale. “Lase mul seda proovida! Ma mängin, samal ajal kui sina tantsid.”

“Ei!” vastas Kilpkonn. “Kui ma sulle flöödi annan, siis sa lihtsalt lendad sellega minema.”

“Haara mu sulgedest kinni, kui sa tahad,” ütles Kull. “Ma ei lenda minema.”

Kilpkonn haaras Kullist tihedalt sulgedest kinni ja ulatas talle flöödi.

“Aitäh!” ütles Kull ja siis lendas ta kiiresti minema, jättes Kilpkonna maha ainult sulgedega.