Jänes ja astumiskivi
'Me peame Jänese peatama!' ütles Lõvi, aga ükski loom ei teadnud, kuidas.
'Mina tean, kuidas!' ütles Kilpkonn. 'Kata mind tõrvaga, et ma näeksin välja nagu kivi veeauru ääres. Jänes astub mulle peale ja jääb kinni.'
'Kui lahke neist!' mõtles Jänes, kui ta kivi nägi.
'Nad on mulle andnud astumiskivi, et ma oma jalgu ei märgaks.'
Jänes astus.
Tema jalg jäi kinni.
'Lase lahti!' karjus ta. 'Muidu ma löön sind!'
Mõlemad jalad jäid kinni.
'Lase lahti! Muidu ma löön sind peaga!'
Jänese pea jäi kinni.
Siis kuulis Jänes Kilpkonna naermas.
Loomad olid ta kinni püüdnud!
Jänese karistus
Jänese pea ja jalad olid Kilpkonna selja külge kinni jäänud.
Seejärel tõusis Kilpkonn püsti ja vantsis teiste loomade juurde.
Kuningas Lõvi tõmbas Jänese Kilpkonna seljalt maha ja vehkis temaga
õhus, hüüdes: “Kuidas me teda karistame?”
“Põletame ta!” karjus Šaakal.
“Põletamine on hea,” ütles Jänes. “Lihtsalt ärge keerutage mind sabast
vastu kivi.”
“Upputame ta!” karjus Elevant.
“Uputage mind palun,” ütles Jänes. “Lihtsalt ärge keerutage mind.”
Lõvi möirgas ja keerutas Jänest sabast vastu kivi.
Siis tuli Jänese saba ära ja ta jooksis naerdes minema
jooksujalu.
Nii kaotas Jänes oma saba.
Lõvi ja jänes
Lõvi oli jänese trikkidest väsinud. “Ma tapan su!” möirgas ta.
Jänes jooksis nii kiiresti kui suutis. Siis, väsides, sööstis ta kivise serva alla ja lõvi järgnes talle.
“Kiirusta, lõvi!” hüüdis jänes, tõstes oma käpad. “Hoia kivi üleval! Muidu see kukub alla ja purustab meid.”
Lõvi tõstis kohe oma käpad, et kivi üleval hoida.
“Ala ära lase!” hoiatas jänes ja siis jooksis jänes minema.
Lõvi seisis seal ja hoidis kivi üleval, kuni nälg ja janu lõpuks temast võitu said.
Ta lasi lahti.
Kivi ei liikunud.
Jänes oli teda petnud… jälle!
Jänes ja Kilpkonn
Jänese naine oli keetnud putru.
Siis nägi Jänes Kilpkonna tulemas; ta ei tahtnud jagada. Nii kutsus Jänes Kilpkonna sisse ja istutas ta kõrgele toolile.
Kilpkonn ei ulatunud oma lühikeste kätega toiduni; ta ei saanud üldse putru.
Kilpkonna naine keetis putru ja Kilpkonn kutsus Jänese õhtusöögile, kuid ta puistas kogu oma maja ümber tuhka. Jänes tuli sisse, tuhaga kaetud.
'Sa oled must,', ütles Kilpkonn. 'Mine pese!'
Jänes läks jõe äärde ja pesi; ta kõndis tagasi üle tuha.
'Sa oled must; mine pese!' ütles Kilpkonn, ikka ja jälle.
Jänes ei saanud üldse putru.
Jänes ja Maa
Jänes ütles Maale: 'Sa oled nii laisk! Sa ei liigu kunagi.'
Maa lihtsalt naeris. 'Sa ei tea, millest sa räägid, Jänes! Ma liigun kogu aeg ja ma liigun kiiremini kui sina.'
'Sa eksid!' vastas Jänes. 'Ja ma tõestan seda. Teeme võidu!'
Siis hakkas Jänes jooksma. Ta jooksis ja jooksis nii kiiresti kui suutis ja siis ta peatus, olles kindel, et ta oli võitnud.
Aga Jänese üllatuseks oli Maa seal, otse tema jalge all. Maa oli sinna esimesena jõudnud.
'Ma näitan sulle!' hüüdis Jänes ja siis ta jooksis ja jooksis ja jooksis veel.
Jänes jooksis, kuni ta suri.