Kilpkonn ja Haukaema
Kilpkonn sai vihaseks, kui Haug tema flöödi varastas. Ta jälgis ja ootas, kuni Haug oma pesast ära lendas. Siis ronis Kilpkonn pessa.
Seal oli Haua ema.
„Haug unustas oma flöödi!“ ütles Kilpkonn. „Ta saatis mu sellele järele.“
Haua ema andis Kilpkonnale flöödi.
Hiljem kuulis Haug, kuidas Kilpkonn mängis.
„Kus on minu flööt?“ karjus ta oma ema peale. Ema rääkis talle, mis oli juhtunud.
Haug oli nii vihane, et viskas ta tulle. Siis ta kahetses, aga oli juba liiga hilja. Ta põles ära.
Sellepärast hõljuvad haugad põõsatulede kohal: nad otsivad oma vana ema.
Kilpkonn ja leopard
„Minu võimed on nii suured, et kui te mind hauda matate, tõusen ma uuesti üles!“ hooples Kilpkonn. „Miski ei saa mind peatada!“
Leopard ei uskunud Kilpkonna, seetõttu kaevas ta väga sügava augu, kuhu ta Kilpkonna viskas ja ta seejärel mattis. Leopard oli kindel, et ta ei näe Kilpkonna enam kunagi.
Kuid Kilpkonna sõber Rott tuli ja kaevas augu, et Kilpkonn saaks põgeneda.
Alguses oli Leopard üllatunud, kui ta Kilpkonna nägi, kuid siis ta ütles: „Sa pole nii suurepärane! Ma suudan ka sinu sarnaselt uuesti üles tõusta!“
Seetõttu kaevas Kilpkonn augu ja mattis Leopardi.
See oli Leopardi lõpp.
Printsessi abikaasa
Kuninganna kuulutas: “Kes iganes selle baobabi puu ühe mõõgahoobiga maha niidab, see saab printsessiga abielluda.”
Elevant lõi kogu jõuga oma mõõgaga puu pihta; puu ei langenud.
Samamoodi Ninasarvik, Jõehobu, Lõvi, kõik suured loomad; nad kõik ebaõnnestusid.
“Nüüd proovin mina,” ütles Kilpkonn, ja kõik naersid.
Siis puistas Kilpkonn puu ümber toitu. Sipelgad tulid. Nad sõid toidu ära. Ja siis… nad närisid puud.
Kilpkonn ootas, kuni sipelgad närisid; siis pidi Kilpkonn puud puudutama vaid oma mõõgaga ja see langes.
Nii abiellus Kilpkonn printsessiga.
Kuninga võlujummel
Kuninga trumm tootis piiramatult toitu ja jooki: see oli maagiline!
Ainult kuningas teadis trummi saladust: kui trummi omanik peaks kunagi üle kepi astuma, ilmuksid trummist sõdalased ja ründaksid kõiki, keda nad näevad.
Kilpkonn tahtis kuninga trummi, nii et ta ronis palmipuu otsa ja ootas. Kui kuningas mööda jalutas, pillas kilpkonn palmipähkli.
Kuningas korjas selle üles.
„Varas! Sa varastasid mu toidu!” hüüdis kilpkonn. „Sa pead maksma!”
„Võta, mida iganes sa soovid,” ütles kuningas lahkelt.
„Anna mulle trumm!” ütles kilpkonn.
Naeratades nõustus kuningas, kuid ta ei rääkinud kilpkonnale trummi saladust.
Kilpkonn ja võlupill
Kilpkonn rõõmustas. 'Selle trummiga on mul toit ja jook ilma töötamata!'
Kilpkonn sõi ja oli õnnelik.
Kilpkonn toitis oma perekonda ja nad olid õnnelikud.
Kilpkonn kostitas kogu küla, kiideldes oma rikkusega.
Nüüd kõik imetlesid Kilpkonna!
Ühel päeval jõi Kilpkonn palmiveinist purju ja hakkas tantsima. Tantsides astus ta üle kepi. Seejärel, kui ta lõi trummi, et saada rohkem veini, ilmusid sõdalased, relvastatud piitsade ja nuiadega, ning nad ründasid Kilpkonna.
See tegi Kilpkonna vihaseks. 'Ma ei tohiks olla ainus, kes kannatab!' mõtles ta ja nii tegi Kilpkonn plaani.