Rott ja kala
Jõekaldal jalutades nägi rott mõnda kala. 'Hea küll!' mõtles ta näljaselt. 'Ma tahan mõnda!'
Kalade varastamisest innustatuna ei märganud rott, et kalad olid kalapüüdmisvahendis. Kui ta vette sirutas, et kalu haarata, jäi ta ka ise püünisesse.
'Miks sa minust kinni haarasid?' karjus rott. 'Mul pole sinuga mingit tüli ja sul pole minuga.'
'Sa tahtsid varastada, mida ma olin püüdnud,' vastas püünis, 'nii et ma püüdsin ka sind.'
Neid, kes teistelt varastavad, karistatakse nagu vargaid.
Kilpkonn ja seened
Kilpkonn leidis kännu pealt seeni kasvamas. “Ma ootan, kuni seened on kasvanud,” ütles ta, “ja siis ma korraldan tõeliselt suurepärase pidusöögi!”
Kilpkonn ootas ja ootas.
Siis jooksis Antiloop mööda. “Koerad!” õhkas ta.
“Kütid! Kiiresti! Me peame siit minema saama. Sa võid minuga kaasa tulla!”
“Ei!” ütles Kilpkonn. “Ma jään siia, kuni seened lakkavad kasvamast.”
“Noh, ma hoiatasin sind,” ütles Antiloop ja jooksis minema.
Järgmisena tulid kütikoerad; siis kütt. “Milline suurepärane pidusöök mul siin on!” ütles ta, viies Kilpkonna koos seentega endaga kaasa.
Elevant soos
Näljane elevant nägi soos bambuspalmi. Ta tormas vette, kiskus bambuspalmi maha ja haaras õrna palmilehe punga, kuid olles nii elevil, pillas ta selle vette.
Elevant haaras, ulatudes oma londiga: mitte midagi! Ta ulatas uuesti: mitte midagi! Ta ei suutnud maitsvat toitu leida ja mida rohkem ta pritsis, seda mudasemaks vesi muutus. Ta ei näinud midagi.
'Rahune!' krooksus konn.
Elevant ei olnud rahulik.
'Rahune!' kordas konn.
Lõpuks kuulis elevant konna.
Ta seisis paigal.
Vesi muutus selgeks.
Elevant leidis palmilehe punga ja sõi selle ära.
Hüään ja Kuu
Ühel õhtul nägi hüään midagi järve vetes säramas. “See on kont!” mõtles ta näljaselt, aga see oli vaid kuu peegeldus.
Ta hüppas vette, kuid ta ei suutnud konti kätte saada.
Ta tuli veest välja ja jälle nägi ta konti.
Ta hüppas sisse uuesti, ja jälle, ja jälle.
Vesi muutus mudaseks ja hüään arvas, et kont on kadunud.
Kuid siis vesi selgines ja seal oli kont.
Koidikul oli hüään ikka veel järve ääres, hüpates ja hüpates, püüdes süüa kuupaistet, mida ta pidas kondiks.
Kameeleon ja madu
Kameeleon ja madu olid sõbrad.
'Madu, ma näitan sulle midagi erilist,' ütles kameeleon ühel päeval. 'Vaata! Ma saan värve muuta!' Kameeleon ronis puutüvele, muutudes pruuniks, et sellega sobituda. Siis ta kõndis lehele ja muutus roheliseks. 'Kas ma olen hämmastav või mis?!'
Vastuseks midagi ütlemata hõõrus madu vastu puutüve ja tema nahk tuli maha. Kõik see. Tal oli täiesti uus nahk, särav ja läikiv.
Kameeleon vaatas oma sõpra imestusega, häbenedes oma hooplemist. Tal oli tõsi, et ta suutis värvi muuta, kuid madu oli temast üle, vahetades vana naha uue vastu.