Pärast seda, kui kojott oli ookeani tagant tagasi tulnud, jäi ta üheks aastaks oma naise juurde Joshua maale ja ehitas sinna endale higitelgi.
Tal oli kombeks sageli oma naine maha jätta jahipidamise ja kalapüügi eesmärgil. Veidi ülesvoolu oli tal maja lõhe kuivatamiseks. Ühel päeval läks ta kuivatusmajja ja jäi sinna kuuks ajaks. Seejärel läks ta tagasi oma naise juurde, kandes kõik kuivatatud lõhed kanuus.
Pärast tagasitulekut läks ta mõõna ajal randa, kus leidis palju punaseljalisi angerjaid. See üllatas teda ja ta järeldas, et kevad peab olema saabunud. Talle tundus, et ta on maha maganud päris mitu kuud. Ta ei saanud sellest aru, seega otsustas ta minna ülesvoolu preeriasse ja vaadata sealt maad. Sinna jõudes nägi ta, et kõik lilled olid kuivad. See veenis teda, et ta oli maha maganud kõik talvekuud. Seega läks ta tagasi ja ütles oma naisele: 'Mu naine, kõik ülesvoolu on kuiv. Varsti on jaanipäev'. Kuid naine naeris tema üle. Siis käskis Koiott tal kõik vana lõhe jõkke visata, kuna ta ei tahtnud vana lõhe värskete angerjatega segada. Naine keeldus seda tegemast ja nad tülitsesid selle üle pikka aega. Ta kahtlustas, et keegi oli tema mehele vingerpussi mänginud, seega otsustas ta kõik toiduvarud, mis ta leidis, peita ja ära panna. Ta ei uskunud, et sügis on tulemas. Koiott arvas, et ta naine oli kõik vana lõhe ära visanud, nagu ta oli käskinud tal teha, ja läks välja värskeid angerjaid püüdma.
Kuid ta ei näinud ühtegi angerjat. Ta mõtles: 'Noh, angerjad tulevad täna õhtul'. Ta läks tagasi oma naise juurde ja rääkis talle oma ebaõnnestumisest.
Naine ei pööranud talle mingit tähelepanu, vaid sõi edasi lõhet, mille ta oli kokku hoidnud. Öösel läks Coyote uuesti välja. Ta püüdis terve öö, aga ei saanud ühtegi angerjat. Hommikul oli ta väga näljane, nii et ta läks randa lootuses leida midagi süüa. Jällegi pidi ta pettuma. Midagi polnud kaldale triivinud. Õhtul läks ta uuesti kalale. Ta oli selleks ajaks väga näljane ja kahtlustas, et kas Päike või Kuu on teda lollitanud. Ligi kuu aega polnud tal midagi süüa. Ta oli nii nõrk, et vaevalt suutis kõndida. Ja kogu selle aja sõi ta naine liha, mille ta oli tema teadmata hoiule pannud.
Ühel päeval kutsus koiott kokku kõik loomad ja linnud, rääkis neile, kuidas Päike oli teda petnud, ja palus neil aidata tal Päikest tappa. Koiotile anti toitu, mis pani teda end tugevamana tundma. Seejärel alustasid nad teekonda kohta, kust Päike tavaliselt välja tuleb. Nad ehitasid sinna kindluse, katsid selle otsadega ja tegid väikese augu, mille kaudu Päikest jälgida. Koiott oli valmistanud ka noa ja oli valmis Päikest kinni püüdma niipea, kui ta peaks üles tulema, ja teda tapma. Ta valvas. Päevavalguse poole ilmus Päike eemal. Niisiis käskis koiott oma kaaslastel sel päeval korralikult puhata, pärast mida nad lähevad kohta, kust Päike oli välja ilmunud. Nad alustasid uuesti. Koiott rääkis maaga ja vahemaa lühenes. Peagi jõudsid nad uude kohta ja valmistasid end valmis. Jällegi tuli Päike välja, kuid ta oli nii kaugel, et koiott vaevu nägi teda. Jällegi käskis ta oma sõpradel puhata.
Õhtul alustasid nad taas. Jällegi lühendas koiott vahemaad pelgalt sooviga. Nad jõudsid uude kohta, kuid Päike oli ikka veel kaugel. Sama asi juhtus kakskümmend korda. Lõpuks jõudsid nad kõrgele mäele, mida Päike vaevu jõudis teha. Siis oli koiott rõõmus ja ütles: "Nüüd me kindlasti püüame ta kinni". Nii läksid nad järgmisel ööl uude kohta. Koiott lühendas vahemaad nagu varem. Üsna mitmed tema kaaslased olid juba nälja ja väsimuse tõttu kurnatud ja olid välja langenud. Uuel kohal, kuhu nad jõudsid, olid mõlemal pool kõrged mäed. Nad ehitasid nende vahele kõrge seina ja tundsid kindlalt, et nad peaksid Päikese selles kohas kinni püüdma. Öösel valmistasid nad end valmis. Päevavalgus hakkas paistma ja koiott hoiatas oma sõpru, et nad hoiduksid mis tahes trikkidest, mida Päike võib neile mängida. "Ta võib tulla maast välja silmad kinni," ütles ta, "nii et te ei näe teda enne, kui ta avab oma silmad mäe tipus, ja siis on ta väljaspool teie haaret". Lõpuks ilmus Päike nõlva jalamil mäe teisel pool. Ta nägi väga suur välja ja oli üsna kaugel.
Niisiis käskis koiott oma sõpradel sel päeval puhata. Ta oli kindel, et nad püüavad Päikese öösel kinni. Pärast päikeseloojangut alustasid nad teekonda ja jõudsid suure veekogu juurde. Koiott pidas oma rahvaga nõu ja palus neil otsida kohta, kust ookeani ületada. Poole saatis ta põhja, teise poole pidi minema lõunasse. Ta arvas, et Päikesel võib olla oma maja vees. Peagi nägid nad palju roogu. Koioti sõbrad heitusid ja tahtsid koju minna, kuid ta julgustas neid, öeldes, et ta on seal varem käinud. Nad olid väga väsinud ja näljased. Niisiis soovitas koiott neil süüa juuri. Need hoidsid neid elus ja sellest ajast peale õppisid inimesed juuri kasutama ravimina. Kaldalt nägid nad ookeani teisel pool suurt udu, mis kadus niipea, kui Päike välja tuli. Siis olid nad kindlad, et nad on Päikese majale lähedal. Keskpäeval tõusis Päike kõrgele nende kohale; ta oli ikka veel väga kaugel. Nad ei teadnud, kuidas ookeani ületada. Niisiis kutsus koiott veerahvast teda aitama. Kümme korda ta kutsus, kuid kedagi ei tulnud. Siis kaotas ta peaaegu oma julguse. Tema ja ta kaaslased olid peaaegu nälga suremas.
Lõpuks ütles Kojoot ühele oma kaaslastest: 'Löö mind kaks korda üle pea! Midagi võib juhtuda'. Tema kaaslane keeldus, kartes, et ta võib ta tappa. Kojoot nõudis ja ütles oma sõpradele, et kui ta peaks teadvusetult maha kukkuma, siis nad laseksid tal lamada, kuni keegi tuleb, ja siis nad lükkaksid teda. Niisiis istus Kojoot maha, sulges silmad ja tema kaaslane lõi teda kepiga vastu pead. Kostis praksumise heli. Kojooti löödi kaks korda, enne kui ta elutult maha kukkus. Siis hakkasid inimesed mõtlema, kuidas nad peaksid koju saama ilma Kojootita; ta oli viinud nad kodust nii kaugele. Saabus öö ja nad kuulsid. Alguses hiirte piiksumist nende ümber ringis. Nad ei äratanud Kojooti.
Kolm korda käisid hiired nende ümber, enne kui inimesed mõtlesid Kojooti äratada. Alguses hüüdsid nad tema nime, siis raputasid teda. Lõpuks sirutas Kojoot end ja ütles: 'Oh, ma olen unine!' Tema sõbrad karjusid talle: 'Keegi on tulnud!' Siis avas Kojoot silmad, pigistas oma pead igalt poolt ja see sai jälle korda. Peagi hakkasid hiired piiksuma ja Kojoot hüüdis neile: 'Mu lapselapsed, tulge minu juurde!' Siis ilmusid kaks hiirt. Neil ei olnud saba; nende kõrvad olid väikesed; ja nende karvad olid väga lühikesed. Kojoot ütles neile, et ta on nende onu ja et nende isa on tema suur sõber. Hiired kuulasid vaikides. Siis palus Kojoot neil öelda, kus on Päikese maja.
Suurem hiir ütles: 'Kui sa annad meile, mida me tahame, siis me ütleme sulle, kus Päikese maja asub'. 'Mida sa tahad?' küsis Kojoot, 'dentalia karpe?' Hiir raputas pead. Kojoot pakkus neile igasuguseid väärtasju, kuid hiired ei tahtnud neid. Öö möödus kiiresti ja Kojootil oli kiire, nii et ta võttis lõhevõrgu ja tegi sellest kaks saba. Ühele hiirele andis ta pika saba, teine sai aga lühikese saba. Ta andis neile ka erinevat värvi kõrvad ja karvad. Lõpuks küsis ta neilt, kas nad on rahul, ja hiired vastasid 'Jah'. Siis võttis Kojoot veidi rasva ja hõõrus seda nende ninadele ning ütles neile, et edaspidi tunnevad nad rasva lõhna isegi kaugelt; ja see on põhjus, miks kõik hiired tänapäeval rasva armastavad ja miks nad satuvad lõhevõrkudesse ja rebivad neid, kui need on üles riputatud. Nad teevad seda sellepärast, et nende sabad olid valmistatud lõhevõrkudest.
Siis küsis koiott hiirtelt: "Kuidas te ookeani ületate?" Hiired rääkisid talle, et neil on vee all rada. Ta uuris ka Päikese ja Kuu maja kohta ning sai teada, et seal on sada Päikest ja Kuud ning et Päikesed ja Kuud on samad inimesed.
Üks inimene ilmub ühel päeval Päikesena. Tema naastes läheb teine mees välja Kuuna. Siis ta tuleb tagasi ja läheb magama ning teine inimene läheb välja Päikesena... ja nii edasi.
Koiott tahtis teada, kas seal on higitelke. "Ainult üks," ütlesid hiired, "ja see on väga kuum."
Nad rääkisid talle ka, et kui Päike tahab higitelki siseneda, siis ta kõigepealt torkab oma jala sisse ja hüppab siis kiiresti välja. Siis ta läheb uuesti sisse ja hüppab välja. Ta teeb seda viis korda, enne kui jääb alatiseks higitelki. "Siis," ütlesid hiired, "sa saad ta kätte." Koiott sai ka teada, et Kuu maa on kuiv, seal pole vett ning et seal on alati kuum ja valge. Ta küsis ka hiirtelt: "Milline Päike mind eelmisel sügisel lollitas?" Hiired vastasid: "Neid oli kaks. Nende nimed on Tuuline Kuu ja Paha Päike. Nad on väga halvad ja tekitavad igasuguseid probleeme. Teised on head." Koiott tahtis teada, kui suured nad on. "Väga suured," ütlesid hiired, "ja väga ohtlikud." Siis ütles koiott hiirtele, et tema ja ta kaaslased puhkavad terve päeva ja ründavad Päikesi ja Kuusid järgmisel ööl. Ta palus hiirtel koju minna ja närida läbi kõik vibunöörid Päikeste ja Kuude majades. Lõpuks küsis ta neilt: "Kas te ütlesite, et need majad on vee all?" "Ei!" vastasid hiired, "need on maal." Koiott kahtlustas, et hiired valetavad, kuid otsustas riskida. Siis ta küsis: "Kui kaugel see siit on?" "Väga kaugel!" Hiired olid valmis alustama keskpäeval. Koiott tahtis teada, kui kaua Päikesed higitelgis viibivad ja kas neil on koeri. "Koeri ei ole," ütlesid hiired.
Siis nad jätkasid: "Ükski Päike ei urineeri eriti palju, välja arvatud need kaks, keda me varem mainisime. Need kaks lahkuvad sageli majast ja urineerivad pikka aega. Kui nad seda teevad, sajab kõvasti vihma ja on torm. Jälgige neid kahte hoolikalt, sest nemad tegid teile trikki." Vahetult enne hiirte lahkumist leppisid nad kokku, et hoiatavad koiotti hiiliva ohu eest piiksumisega. Nad avasid ukse ja kadusid.
Kojoot kutsus oma rahva kokku ja pidas nõukogu. Otsustati süüa Päikesed ja Kuud niipea, kui nad tapetakse, sest selles riigis polnud neile matmiskohta. Seejärel käskis ta ookeanil muutuda väikseks ja kuivaks ning asus koos oma rahvaga teele. Peagi hakkas valgus väga eredaks muutuma; nad lähenesid Päikeste ja Kuude kodule. Liiv oli äärmiselt kuum. Nad jõudsid higitelgini. Kojoot peitis oma kaaslased sinna, ise aga põlvitas ukse lähedale sisse, kus ta sai kinni püüda igaühe, kes sisse läks, ta tappa ja oma sõpradele visata. Peagi kuulis ta hiirte piiksumist ja sosistas: 'Mu lapsed, ma olen siin!' Hiired ütlesid talle, et kõik Päikesed ja Kuud on majas, nii et Kojoot tekitas kohale paksu udu. Hiired ütlesid: 'Inimesed nägid meie uusi sabasid ja karusnahku ning imestasid, mida see tähendab. Nad on üllatunud ja kahtlustavad, et Kojoot on seda teinud ja neid jälgib. Me oleme ära söönud kõik vibud ja nöörid majades'. Kojoot oli rõõmus.
Siis läks üks hiir tagasi majja, teine jäi aga väljapoole hoiatama. Peagi jäi kõik vaikseks. Mõne aja pärast kuulis Kojoot läheneva Päikese aeglaseid, raskeid samme ja nägi eredat valgust, millega kaasnes nõrk sisisev heli. Siis pisteti jalg higitelki ja tõmmati kiiresti tagasi. Neli korda korrati seda protsessi. Pärast viiendat korda pani Päike kogu keha sisse, mille peale Kojoot ta tappis, viskas oma rahvale, kes ta kohe ära sõi. Ja sellest ajast peale on linnud ja Kojoot harjunud sööma surnud laipu.
Sel viisil tappis ta viiskümmend inimest, jättes igale nädalale paistma viiskümmend Päikest. Pärast esimese kahekümne viie tapmist said Kojoti inimesed täis ega suutnud enam süüa.
Nii hakkas koht verd lõhnama ja teised Päikesed muutusid kahtlustavaks. Lõpuks hakkas Tuuline Kuu higitelgi poole liikuma. Ta lähenes, tekitades suurt müra ja tuult. Koit värises erutusest.
Tuuline Kuu urineeris pikalt. Kui ta higitelgile lähemale jõudis, imestas ta, miks seal sees pime on. Ta pistis jala sisse, tõmbas selle siis kiiresti tagasi. Koit hakkas kõhklema; ta arvas, et võib-olla on ta tapnud piisavalt Päikesi ja Kuusid. Lõpuks tuli Tuuline Kuu sisse.
Koit torkas teda, kuid kriimustas ainult ta tagumikku. Haavatud Päike tormas majja ja andis häire. Koit kogus kiiresti oma inimesed kokku ja käskis neil laiali hajuda. Seejärel tekitas ta paksu udu, nii et teda ei olnud näha.
Kuud ärkasid üles ja haarasid oma vibud ja nooled, kuid kõik olid läbi näritud. Nii pääsesid Koit ja tema sõbrad. Hiired läksid ka oma jälgi mööda koju. Nad kohtusid oma esimeses kohtumispaigas ja Koit tantsis surmatantsu. Sellest ajast peale on inimesed alati mõrvatantsu tantsinud. Haavatud Kuul oli väga halb öö; tal oli üsna paha olla.
Keskpäeval vaatas Koiott taeva poole ja ütles: 'Päikesed, kui te peaksite mind veel kunagi petma, tulen tagasi ja tapan teid kõik!' Päikesed ei vastanud. Seejärel määras Koiott aasta pikkuse ja jagas selle kaheteistkümneks perioodiks. Päikesed pole kunagi julgenud talle sõnakuulmatud olla.
