Puukonna õdedel oli maja soos. Nad elasid seal koos. Mitte väga kaugel elasid teised inimesed teises majas. Nende seas olid Madu ja Kobras, kes olid sõbrad. Nad olid nägusad mehed ja tahtsid Konnatüdrukutega abielluda.
Ühel õhtul läks Madu Konnakodusse. Tüdrukud olid voodis. Ta roomas ühe neist juurde ja pani oma käe tema näole. Tüdruk ärkas ja küsis, kes ta on. Madu ütles, et tema on Madu. Kui tüdruk sellest teada sai, ütles ta, et ei abiellu temaga ja käskis tal kohe lahkuda. Ta nimetas teda halvustavalt näiteks 'limane sell', 'väikesed silmad' jne. Madu pöördus tagasi ja rääkis Koprale oma ebaõnnestumisest.
Järgmisel ööl läks Kobras Konnakoju. Ta puges ka voodisse ühe tüdrukuga ja pani käe tema näole. Tüdruk ärkas, kuid kui ta sai aru, kes see on, käskis ta tal välja minna. Ta nimetas teda selliste nimedega nagu 'lühikesed jalad', 'suur kõht', 'suur tagumik' ja nii edasi. Kobras tundis end haavatuna ja hakkas koju minnes nutma. Tema isa küsis temalt, mis viga on, ja Kobras rääkis talle. Isa ütles: 'See pole midagi. Ära nuta. Muidu sajab liiga palju vihma'. Aga Kobras ütles: 'Ma tahan nutta'.
Vesi voolas nüüd ühtlase ojana. Konnad ujusid oja mööda allavoolu, kuni jõudsid keeriseni. Keeris imes nad sisse ja nad laskusid Kuu majja. Kuu kutsus neid end tule ääres soojendama. Kuid nad ütlesid: 'Ei, me ei taha tule ääres istuda. Me tahame seal istuda'. Nad osutasid tema peale. Ta ütles: 'Siin?', osutades oma jalgadele. Nad ütlesid: 'Ei, mitte seal'. Siis osutas ta ühele oma kehaosale teise järel. Ükski koht neile ei meeldinud, kuni ta jõudis oma kulmudeni. Kui ta ütles: 'Kas te istute siin?' ja osutas oma kulmudele, hüüdsid nad kõik: 'Jah!' ja hüppasid talle näkku. See rikkus ta välimuse. Konnõdesid on Kuu näol näha isegi tänapäeval.
