Kirjanduslik essee: põhiomadused ja baassoovitused autoritele, osalemine konkursil

Kirjanduslik essee on mitteilukirjanduslik teos, milles autor mõtiskleb teema, idee, kogemuse või kultuurinähtuse üle individuaalse ja äratuntava hääle kaudu.

Selle eesmärk ei ole pelgalt faktidest teatamine, sündmuste jutustamine või jäiga akadeemilise teesi tõestamine, vaid teema mõtestamine mõtlikult, tõlgenduslikult ja kunstiliselt.

See kategooria sobib teostele, mille tugevus seisneb refleksioonis, tajus, stiilis ning intellektuaalses või emotsionaalses sügavuses.

Tekst kuulub kirjandusliku essee kategooriasse siis, kui see on üles ehitatud pigem mõtisklusele kui süžeele, pigem tõlgendusele kui dokumenteerimisele ning pigem autori kujundavale meelele kui välisele tegevusele.

Kirjanduslik essee võib käsitleda mälu, ühiskonda, kunsti, moraali, keelt, üksindust, haridust, usku, kaotust, identiteeti, kohta või mis tahes muud teemat, mis kutsub tõsisele ja isiklikule uurimisele.

See, mis eristab esseed teistest kirjandusžanritest, on selle juhtiv kavatsus. Essee püüab uurida ja valgustada. See ei leiuta peamiselt väljamõeldud lugu nagu jutustus; see ei jutusta peamiselt elu pikendatud kronoloogilises vormis nagu memuaarid; see ei tõesta peamiselt ametlikku teaduslikku väidet akadeemilise aparaadi kaudu nagu uurimusartikkel; ega püüa see veenda otsesel avalikul või poliitilisel viisil nagu juhtkiri või poleemiline artikkel.

Kirjanduslik essee võib sisaldada meenutusi, kirjeldusi, argumente, meditatsioone ja isegi lühikesi narratiivseid stseene, kuid need elemendid teenivad keskset refleksiivset eesmärki. Teksti juhib mõte.

Alustavad kirjutajad võivad essee ära tunda, esitades endale mõned lihtsad küsimused. Kas teos on sisult mitteilukirjanduslik? Kas seda juhib pigem teema üle mõtisklemine kui süžee hargnemine? Kas autori hääl kannab teost kui selge kohalolu? Kas pala püüab süvendada arusaamist oma teemast, mitte ainult kirjeldada, lahutada meelt või teavitada? Kui vastus neile küsimustele on jah, on teos tõenäoliselt essee.

Kirjanduslikku esseed iseloomustavad sageli kontrollitud, kuid isiklik toon, sidus keskne idee, hoolikalt valitud näited või vaatlused ning stiil, mis paljastab autori nägemisviisi. Esseist ei ütle lugejale lihtsalt, mis juhtus, vaid miks teema on oluline, mida see vihjab ja kuidas seda saab mõista.

Kirjutajad ei tohiks segi ajada kirjanduslikku esseed päevikukande, arvamuspostituse või akadeemilise ülesandega. Päevik fikseerib isiklikke tundeid ilma neid tingimata lugeja jaoks vormimata. Juhuslik arvamuspostitus võib väljendada seisukohta kiiresti, kuid sellel puudub sageli sügavus, struktuur ja kirjanduslik hoolikus. Akadeemiline töö sõltub vormilisest tsiteerimisest, distsipliini meetodist ja tõendusmaterjalist. Kirjanduslik essee eristub, kombineerides intellektuaalse tõsiduse kunstilise kompositsiooniga.

Praktiliselt öeldes: kui teie töö esitab reaalset teemat, arendab seda läbi refleksiooni, korraldab oma mõtteid kavatsuslikult ja kõneleb kaalutletud autorihäälega, kuulub see tõenäoliselt sellesse kategooriasse.

Selles kategoorias osalevad kirjutajad peaksid mõistma, et esseed ei hinnata mitte ainult selle põhjal, mida see käsitleb, vaid ka sisekaemuse selguse, struktuuri viimistletuse, keelelise distsipliini ja hääle omapära järgi.

Kirjanduslik essee tuleks üles ehitada kui refleksiivne mitteilukirjanduslik teos, millel on kavatsuslik sisemine arhitektuur. Isegi kui stiil tundub loomulik ja isiklik, peaks kompositsioon ise olema kaalutletud.

Kirjutaja ei tohiks lihtsalt „mõtteid kirja panna“.

Kirjutaja peaks juhtima lugejat läbi taju, refleksiooni, arenduse ja sisekaemuse.

Enne essee alustamist peaks kirjutaja suutma määratleda järgmise:

Teema: Mis on essee keskne objekt? See võib olla mälu, vaikus, eksiil, sõprus, keel, kaotus, töö, linn, haridus, usk, aeg, lapsepõlv, kunst või mõni muu tõsine teema.

Refleksiivne nurk: Mida täpselt selle teema juures uuritakse? Mitte ainult see, mis teema on, vaid mida autor soovib selle kaudu mõista.

Näide: Mitte lihtsalt „lapsepõlv“, vaid „kuidas lapsepõlv moonutab mälu mõõtkava“. Mitte lihtsalt „linn“, vaid „kuidas linn õpetab emotsionaalset üksindust“.

Juhtküsimus: Tugev essee kasvab sageli välja varjatud küsimusest.

Näiteks: Miks teatud kohad jäävad mälus moraalselt kohalolevaks? Miks vaikus kannab mõnikord rohkem tõde kui kõne? Miks muutub tavaline elu mõistetavaks sageli alles tagasivaates?

Essee ei pea küsimust otse välja ütlema, kuid kirjutaja peaks seda teadma.

Autori positsioon: Miks on just see kirjutaja õige inimene seda esseed kirjutama? Milline taju, kogemus, pinge või mõte annab häälele õigustuse? Kirjanduslik essee ei ole anonüümne. Selle kujundab teadvus.

Algus ei tohiks olla tühi üldistus. See peaks kehtestama teemasse sisenemise täpsusega.

Tugev algus võib alata stseeniga: lühike konkreetne olukord, kujund, koht, mälestus või hetk, mis tutvustab teemat.

Näide: talvine raudteeplatvorm, vaikne pereõhtusöök, hüljatud klassiruum, tänav koidikul.

Rabav vaatlus: lause või lühike mõtisklus, mis avab kohe teema.

Näide: „On kohti, mis jäävad meisse kauaks pärast seda, kui oleme lakanud neile kuulumast.“

Pinge või vastuolu: intellektuaalne või emotsionaalne probleem, mis kutsub uurima.

Näide: „Me räägime mälust sageli kui säilitamisest, ehkki see võib olla üks leidlikumaid jõude inimelus.“

Avaosa peaks tegema kolme asja: kehtestama tooni; tutvustama teemat; looma ootust.

Kui essee algab kujundist, mälestusest, objektist või sündmusest, tuleks seda materjali esitada vaoshoituse ja asjakohasusega.

Kirjutaja võib kirjeldada: ruumi; maastikku; inimest; žesti; vestluse fragmenti; korduvat harjumust; sümboolse kaaluga objekti.

See kirjeldus ei ole dekoratiivne. Selle eesmärk on luua konkreetne pind, millest tõuseb refleksioon.

Kirjutaja peaks küsima: Miks see stseen siin on? Millise mõtte see avab? Kui kirjeldus ei vii refleksioonini, jääb see vaid kirjelduseks ja nõrgestab esseed.

See on üks essee olulisemaid osi. Pärast stseeni, kujundi või vaatluse esitamist peaks autor asuma seda tõlgendama. See on hetk, mil esseest saab tõeliselt essee.

Liikumine võib olla: mälestuselt tähendusele; sündmuselt ideele; objektilt sümbolile; isiklikult kogemuselt laiemale inimlikule tähendusele.

Näidismuster: „Mäletan...“ → „Selles mälestuses on oluline see, et...“; „See stseen tundub tavaline...“ → „Ometi paljastab see...“; „Algul tundus see tähtsusetu...“ → „Alles hiljem mõistsin ma...“.

See üleminek peab tunduma loomulik, mitte äkiline.

See on essee põhiosa. Siin süvendab kirjutaja keskset ideed seotud mõtiskluste jada kaudu. Pala peaks arenema, mitte lihtsalt tiirlema kohapeal.

Põhiosa võib sisaldada: isiklikku refleksiooni, kirjutaja enda kogemust, mõtet, ebakindlust või taju.

Tõlgenduslik kommentaar: stseenidest, kogemustest, harjumustest, kunstiteostest, sotsiaalsest käitumisest või meenutatud olukordadest tuletatud tähendus.

Kultuuriline või filosoofiline laiendus: kirjutaja võib liikuda isiklikult väljapoole laiema inimliku, kultuurilise, moraalse või ajaloolise tähenduse poole.

Vastumõte või tüsistus: tugev essee sisaldab sageli pinget. Kirjutaja võib seada esmamulje kahtluse alla, vaadata üle varasema eelduse või tunnistada ambivalentsust.

See annab sügavust ja tõsidust.

Essee keskosa ei tohiks muutuda vormituks vooluks. See peaks olema organiseeritud tähendusrikka progressioonina.

Võimalikud struktuurid hõlmavad:

• Konkreetselt abstraktsele: alusta stseeniga, liigu tõlgenduse poole.
• Isiklikult universaalsele: alusta läbielatud kogemusega, laiene laiema tähenduse poole.
• Küsimuselt sisekaemusele: alusta ebakindlusega, selgita järk-järgult arusaama.
• Näivuselt tõele: alusta sellest, mis tundus ilmne, paljasta sügavam tegelikkus selle all.
• Mälestuselt hinnangule: alusta meenutusega, hinda selle tähendust.

Kirjutaja peaks tundma, et iga lõik viib esseed edasi. Kasulik põhimõte on: iga lõik peab keskset refleksiooni kas süvendama, tüsistama või viimistlema.

Kirjanduslik essee võib sisaldada toetavat materjali, kuid iga näide peab teenima refleksiooni. Võimalikud materjalid:

• lühikesed autobiograafilised stseenid
• vaatlused igapäevaelust
• kohad ja objektid
• viited kirjandusele, maalikunstile, muusikale, ajaloole või filosoofiale
• dialoogifragmendid
• korduvad sümboolsed kujundid

Neid ei tohiks lisada teadmiste näitamiseks. Need peavad teemat valgustama.

Kirjutaja peaks vältima essee ülekoormamist viidetega, välja arvatud juhul, kui need viited on sügavalt mõttesse integreeritud.

Esseel peab olema äratuntav autoripoolne kohalolu. Hääl peaks olema:

• kontrollitud
• refleksiivne
• tõsine
• vormitud
• siiras, ilma et see oleks lohakalt pihtimuslik

Toon võib olla mediteeriv, otsiv, vaoshoitud, lüüriline, analüütiline või vaikselt intiimne, sõltuvalt teemast. Kuid see ei tohiks muutuda:

• vabaks postituseks
• päevikulaadseks puistamiseks
• akadeemiliseks jäikuseks
• retooriliseks karjumiseks
• sentimentaalseks liialduseks

Kirjutaja ei väljenda pelgalt tunnet. Kirjutaja teisendab kogemuse mõtteks.

Igal lõigul peaks olema sisemine funktsioon. Lõik võib:

• tutvustada stseeni
• arendada ideed
• tüsistada eelnevat väidet
• pakkuda näidet
• liikuda isiklikult üldisele
• valmistada ette essee lõplikku sisekaemust

Nõrk essee sisaldab sageli lõike, mis lihtsalt kordavad sama tunnet eri sõnadega. Tugev essee annab igale lõigule ülesande.

Kirjutaja peaks vältima:

• Puhas jutustamine: kui pala juhib peamiselt süžee, võib see kuuluda pigem memuaaride või narratiivse proosa alla kui essee juurde.
• Puhas arvamus: kui tekst ainult deklareerib vaateid ilma refleksiivse arenduseta, jääb see lähemale kommentaarile kui kirjanduslikule esseele.
• Puhas akadeemiline tõestus: kui tööd juhivad ametlikud tõendid ja teaduslik tõestus, kuulub see akadeemilisse žanrisse.
• Ülemäärane abstraktsioon: kui puuduvad konkreetsed ankrud, võib essee muutuda ebamääraseks.
• Ülemäärane pihtimuslikkus: kui kirjutis on emotsionaalselt toores, kuid kunstiliselt vormimata, ei toimi see veel valmis esseena.

Lõpp ei tohiks lihtsalt seiskuda. See peaks koguma ja lõpetama essee sisese teekonna. Kokkuvõte võib:

• naasta alguskujundi juurde sügavama tähendusega
• sõnastada viimistletud arusaama
• jätta lugejale lõpliku taju
• laiendada esseed isiklikult laiema inimliku tõeni
• sulgeda vaoshoitud, resoneeriva lausega

Lõpp peaks tunduma väljateenituna. See ei tohiks olla:

• mehaaniliselt kirjutatud kokkuvõte
• väljastpoolt lisatud moraalne õppetund
• dramaatiline lõpp, mis on lisatud vaid efekti saavutamiseks

Parimad lõpud tunduvad sageli vaiksed, kuid vältimatud.

Saate esitada struktuuri järgmiselt:

1. Teema ja fookus: Mis on objekt? Millist täpset aspekti uuritakse?
2. Sisenemispunkt: alusta stseeni, vaatluse, mälestuse või pingega.
3. Esialgne kirjeldus: esita konkreetne materjal, mis tutvustab teemat.
4. Esimene refleksioon: selgita, miks see stseen, mälestus või teema on oluline.
5. Arendus: süvenda refleksiooni mõtte, näidete, kontrasti ja laienduse kaudu.
6. Tüsistus: too sisse ambivalentsus, pinge, kordusvaatlus või teine mõistmiskiht.
7. Küps sisekaemus: liigu sügavama tähenduse poole, mille essee on paljastanud.
8. Kokkuvõte: lõpeta resoneeriva lõpliku mõistmisega, mis on sageli seotud algusega.

Kirjutaja saab mustandit testida, küsides:

• Kas essee algab tähendusrikka sisenemispunktiga?
• Kas on olemas selge teema?
• Kas kirjeldus viib refleksioonini?
• Kas iga lõik viib mõtet edasi?
• Kas hääl on äratuntav?
• Kas essee süveneb, mitte ei kordu?
• Kas lõpp tundub väljateenituna?
• Kas pala valgustab midagi, mitte ei deklareeri seda?

Kui vastus on jah, on struktuur tõenäoliselt kindel.

Soovitatav essee struktuur:

• Määratle teema.
• Alusta stseeni, kujundi, mälestuse või vaatlusega.
• Kirjelda ainult seda, mis on vajalik lugeja ankurdamiseks.
• Liigu kirjelduselt refleksioonile.
• Arenda keskset mõtet näidete, tõlgenduse ja sügavama sisekaemuse kaudu.
• Too sisse keerukust või pinget, kus see on asjakohane.
• Lõpeta viimistletud arusaama, mitte sunnitud kokkuvõttega.

Otse allpool näete pöördloendust, mis näitab, mitu päeva on jäänud konkursi eelesitamise perioodi alguseni. Märgitud kuupäeval saate külastada meie konkursse ja kas broneerida osalemise ette või osta kingituse kellelegi lähedasele.

Konkursi eelesitamise periood algab